Üheksakümnendate alguses, kui ma paras plika olin, oli mu isa juba voodihaige. Tema liigutused olid kohmakad ja ta vajas igapäevastes tegemistes päris palju abi. Aga samas oli tal aega, mida meiega veeta. See mäng oli üks põhilisi, mida koos mängisime. Minu jaoks oli paras pähkel mitte kaotada, tema jaoks oli nuppude paikasättimine keeruline, niiet väljakutset jätkus mõlemale. Isa on juba üle kahekümne aasta teiselt poolt meid vaatamas, aga see mäng on mul ikka veel alles. Hoian hoolega, et mu omad põnnid ühtki nuppu ära ei kaotaks 📷:D Möödunud suvel õnnestus saada kulunud kardirehve. Sügiseks oli selge, et neist tahan teha meile maale just sellesama mängu. Kulus mõni purk spreivärvi ja 16 aiaposti. Nüüd on mäng olemas 📷;) Mängu on nagu trips-traps-trull: kordamööda ladudes on mõlema mängija eesmärk ritta saada 4 oma nuppu. Aga reas võib olla igas suunas, diagonaalis, ülevalt alla.... ja see teeb asja juba keerulisemaks. Eriti mõnus on lõkse ehitada 📷
top of page
bottom of page