Uus mäng! (17.07.2016)
Üheksakümnendate alguses, kui ma paras plika olin, oli mu isa juba voodihaige. Tema liigutused olid kohmakad ja ta vajas igapäevastes tegemistes päris palju abi. Aga samas oli tal aega, mida meiega veeta. See mäng oli üks põhilisi, mida koos mängisime. Minu jaoks oli paras pähkel mitte kaotada, tema jaoks oli nuppude paikasättimine keeruline, niiet väljakutset jätkus mõlemale. Isa on juba üle kahekümne aasta teiselt poolt meid vaatamas, aga see mäng on mul ikka veel alles. Hoian hoolega, et mu omad põnnid ühtki nuppu ära ei kaotaks